Legendist tulenevalt valmistati unenäopüüdjaid alguses eranditult looduslikest materjalidest, sest ülim õpetaja oli loodus ise. Indiaanikultuuris meisterdasid unenäopüüdjaid näiteks vanaemad ja vanaisad oma vastsündinud lastelastele, et need tagaksid lapse voodi kohal talle rahuliku une tulvil ilusaid unenägusid.

Indiaanlased usuvad, et öine õhk on tulvil unenägusid. Head unenäod on selged ja teavad oma teed unenägude nägijani ehk magava inimeseni, laskudes mööda unenäopüüdjat ja sellel rippuvaid sulgi magajani. Väikenegi sulgede liikumine tähendas indiaanlaste jaoks seda, et hea unenägu liikus just läbi. Halvad unenäod on aga segaduses ja segadusse ajavad. Nad ei leia oma teed läbi võrgu ja jäävad sellesse kinni, kuni hommikune päike nad kaotab.

Algul punuti unenäopüüdjaid punase paju okstest, kasutades veel kõrvenõgest, kuigi legend ise rääkis hobusejõhvide kasutamisest. Võrgu külge riputati linnusuled ja ka keskmisesse auku paigutati sulg või vääriskivi, aga vaid üks, sest eluvõrgul on vaid üks looja.
Oluliseks peeti ka seda, et kogu unenäopüüdja tuli punuda ühest pikast katkemata jupist. Unenäopüüdjaid nimetatakse ka unistuste püüdjateks, kuna nad mitte ainult ei püüa endasse meie kaitsmiseks halbu unenägusid, vaid aitavad väidetavalt magajal oma unenägusid ka paremini mõista ja meeles pidada.

Unenäopüüdja toimib vaid siis, kui kõrgemasse vaimu uskuda ja asetada see oma voodi kohale nii, et see ripuks magaja pea kohal. Horisontaalsel pinnal muutub unenäopüüdja passiivseks.

Tänapäeval on unenäopüüdjate disain muutunud väga mitmekülgseks, tehakse pitsilise võrguga, erinevate kujundite ning materjalidega püüdjaid. Kuigi neil on rohkem dekoratiivne eesmärk, aitab usk unenäopüüdja olemusse sellegipoolest pakkuda magusat und.